Sõit siia algas meil kell 3 hommikul. Tee oli peaaegu, et 1000 km pikk. Mina otsustasin enamuse teest magada, seda ma ka tegin. Kõige mõnusam seal just magada polnud, kael jäi haigeks ja selg väsis ära. Positiivne on see, et ma igas erinevas riigis vähemalt korra üles ärkasin. Nii ei jäänud mul ükski riik nägemata :) Need, kes magada ei tahtnud, said vaadata erinevaid filme.
Kohale jõudsime varem kui arvestatud oli. Samas läks aega ka meie elukoha otsimisele. Peale pikka otsimist leidsime õige koha, jagasime toad ära ja hakkasime asju lahti pakkima. Toas on neli inimest. Igale inimesele on voodi, öökapp, laualamp ja riidekapp. Toas on ka laud koos nelja tooliga. Padjad on mõnusalt suured. Mina, kes kodus magan ühe suure ja kolme väikse padjaga, saan siin ka väga hästi hakkama. Väljanägemiselt on toad päris ilusad - värviline voodipesu ja värvilised kardinad. Seinad on ka heledad ja tuba on üsna avar.
Peale tubade avastamist läksin Anti, Martini ja Priiduga linna avastama. Linn oli selleks ajaks juba surnud, kuna oli laupäev ja laupäeviti on poed kella kolme või neljani lahti. Mõni suurem pood on veidi hiljem ka lahti. Muidu on linn täis erinevaid silte, mis kohati on mõistetavad ka peaaegu olematu vene keele oskusega. Linnas on palju kebabi söögikohti ja pizzeriaid. Kõigis neis on päris mõistlikud hinnad. Minule meenutab see linn Kuressaaret. Siin on lossi moodi maja, mille ümber on park ja kraav. Segamini on ilusad ja mitte nii ilusad majad.
Kohalik õhtusöök koosnes kahest vorstist ja saiast. Nii minule, kui ka poistele jäi sellest väheks. Seetõttu otsustasimegi minna veelkord välja sööma. Võtsime käsile ühe kebabikohviku. Mina, Martin ja Priit võtsime väiksed kebabid, mis olid tegelikult üpris suured ja tohutult vürtsised. Anti võttis burgeri. Martiniga juhtus tore seik. Nimelt, ta oli viimane, kes oma kebabi kätte sai. Mina ja Priit olime juba söömisega alustanud ja olime mõistnud, et see on suhteliselt vürtsine. Martin tuli ja istus meie juurde ning hakkas ka oma kebabi sööma. Istub ja sööb rahulikult kuni temagi jõuab vürtsideni. Martin hakkas nii tohutult higistama, et higipiisad, mis olid tohutult suured, voolasid mööda nägu alla. Martin võttis särgi seljast ja üritas edasi süüa. See oli tohutult naljaks vaatepilte.
Pühapäeval oli avamine. See oli päris uhke üritus. Alustas üks mustades riietes meeste bänd, kellega laulis kaasa üks kena lillas kleidis näitsik. Oleks teadnud, et selline uhke üritus on, oleks ise ka veidi ilusamini end riidesse pannud. Hiljem vajus avamine ära, kõiki tüütas pikk jutt, millest poolest aru ei saadud. Paljud vestlesid omavahel või tegelesid millegi muuga peale kuulamise. Enne avamist ja avamise ajal oli mõnus närvikõdin sees - kohtud jälle oma tuttavatega, keda pole umbes aasta aega näinud. Kahjuks minul see kõdin kadus kiiresti. Minu toredat sõpra Wimi ei olnud, samuti ei olnud aserbažaanlasi, prantslasi ega ka toredat kohtunikku. Aga sellegi poolest oli tore vaadata, kuidas teised oma sõpru nägid jälle üle pika aja.
Esimene voor oli eestlastele raske. Kätt valgeks saada oli raske ja paljud seda ei saavutanudki. Mõnel ei olnud sellest kahju, teisel oli, kolmandal oli väga raske esimesest kaotusest üle saada. Mina olin enda peale väga pahane. Oleks ju võinud... Aga kõik me teame ju lauset: "Oleks oleks aknast alla kukkund, kui Poleks poleks tagumikust kinni võtnud."
Esmaspäev on kohe otsa lõppemas ja kõik on juba väsinud kahest mängust väsinud. Poisid praegu istuvad ja valmistuvad homseteks mängudeks. Naeravad ja aitavad üksteist. Neil on tore ja see, mis nad praegu teevad, on kindlasti ka kasulik. Kõige parem ongi kohustused lõbuga ühendada!
Kohale jõudsime varem kui arvestatud oli. Samas läks aega ka meie elukoha otsimisele. Peale pikka otsimist leidsime õige koha, jagasime toad ära ja hakkasime asju lahti pakkima. Toas on neli inimest. Igale inimesele on voodi, öökapp, laualamp ja riidekapp. Toas on ka laud koos nelja tooliga. Padjad on mõnusalt suured. Mina, kes kodus magan ühe suure ja kolme väikse padjaga, saan siin ka väga hästi hakkama. Väljanägemiselt on toad päris ilusad - värviline voodipesu ja värvilised kardinad. Seinad on ka heledad ja tuba on üsna avar.
Peale tubade avastamist läksin Anti, Martini ja Priiduga linna avastama. Linn oli selleks ajaks juba surnud, kuna oli laupäev ja laupäeviti on poed kella kolme või neljani lahti. Mõni suurem pood on veidi hiljem ka lahti. Muidu on linn täis erinevaid silte, mis kohati on mõistetavad ka peaaegu olematu vene keele oskusega. Linnas on palju kebabi söögikohti ja pizzeriaid. Kõigis neis on päris mõistlikud hinnad. Minule meenutab see linn Kuressaaret. Siin on lossi moodi maja, mille ümber on park ja kraav. Segamini on ilusad ja mitte nii ilusad majad.
Kohalik õhtusöök koosnes kahest vorstist ja saiast. Nii minule, kui ka poistele jäi sellest väheks. Seetõttu otsustasimegi minna veelkord välja sööma. Võtsime käsile ühe kebabikohviku. Mina, Martin ja Priit võtsime väiksed kebabid, mis olid tegelikult üpris suured ja tohutult vürtsised. Anti võttis burgeri. Martiniga juhtus tore seik. Nimelt, ta oli viimane, kes oma kebabi kätte sai. Mina ja Priit olime juba söömisega alustanud ja olime mõistnud, et see on suhteliselt vürtsine. Martin tuli ja istus meie juurde ning hakkas ka oma kebabi sööma. Istub ja sööb rahulikult kuni temagi jõuab vürtsideni. Martin hakkas nii tohutult higistama, et higipiisad, mis olid tohutult suured, voolasid mööda nägu alla. Martin võttis särgi seljast ja üritas edasi süüa. See oli tohutult naljaks vaatepilte.
Pühapäeval oli avamine. See oli päris uhke üritus. Alustas üks mustades riietes meeste bänd, kellega laulis kaasa üks kena lillas kleidis näitsik. Oleks teadnud, et selline uhke üritus on, oleks ise ka veidi ilusamini end riidesse pannud. Hiljem vajus avamine ära, kõiki tüütas pikk jutt, millest poolest aru ei saadud. Paljud vestlesid omavahel või tegelesid millegi muuga peale kuulamise. Enne avamist ja avamise ajal oli mõnus närvikõdin sees - kohtud jälle oma tuttavatega, keda pole umbes aasta aega näinud. Kahjuks minul see kõdin kadus kiiresti. Minu toredat sõpra Wimi ei olnud, samuti ei olnud aserbažaanlasi, prantslasi ega ka toredat kohtunikku. Aga sellegi poolest oli tore vaadata, kuidas teised oma sõpru nägid jälle üle pika aja.
Esimene voor oli eestlastele raske. Kätt valgeks saada oli raske ja paljud seda ei saavutanudki. Mõnel ei olnud sellest kahju, teisel oli, kolmandal oli väga raske esimesest kaotusest üle saada. Mina olin enda peale väga pahane. Oleks ju võinud... Aga kõik me teame ju lauset: "Oleks oleks aknast alla kukkund, kui Poleks poleks tagumikust kinni võtnud."
Esmaspäev on kohe otsa lõppemas ja kõik on juba väsinud kahest mängust väsinud. Poisid praegu istuvad ja valmistuvad homseteks mängudeks. Naeravad ja aitavad üksteist. Neil on tore ja see, mis nad praegu teevad, on kindlasti ka kasulik. Kõige parem ongi kohustused lõbuga ühendada!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar